No nii no nii, tervitused teile! Viimane postitus lõppes lausega “Ma ei luba aga ma püüan, edaspidi olla tublim ja mitte teid nii kaua lasta oodata. Olgem hoitud!”

Usun, et hoitud oleme olnud?! Mina täitsa seda tunnen, ehk see tunne koorub, on tunnetatav, jutu käigus. Aga tubli ma nüüd olen ja siin mu uus lugu on. Ei tulnud mitte kaua oodata?!

Vanasti küsiti ikka, mitu suitsu külas on. Mardi on külas täitsa olemas! Kus suitsu, seal tuli all ja kambrid soojad.

Lähme edasi ühe kena pildiga. Mardi kiviaed lumise kaunistusega. Sissejuhatuseks edasisele jutule.

Eks ole, alles olime lumeta ja vingusime. Siis tuli talv, lumi ja kraadid ja jälle halvasti. Kõike liiga palju. Alguses mõtlesin, et annan siin tuld aga jah, kes Tallinnas elab, ega see tore ei ole. Käid mööda ühte tänavat päeva, teise, kolmanda, ei ole see tänav näinud ei labidat ega sahka. Külma vastu aga aitab kindlasti, kui stringid koju jätta ja karupüksid jalga panna. Ja selleks, et lumest rõõmu tunda, olles ise üli mugav inimene, soovitan istuda bussi, sõita punktist A punkti B. Eestimaa on praegu imelius! Need lumised metsad, lumised puhtad põllud… aknast nii kena nautida ja positiivset laengut saada. Mina ahmisin seda endasse terve sõidu, kui saarde teel olin.

Õnneks see blogi ei kajasta elu Tallinnas. Mardil oli lumi, oli külm, oli…. aga üks huvitav tähelepanek. Mitte kordagi ei olnud põhjust ja ma ei tundnud, et külmetad. Kuigi, võis olla külm, vahel. Lambavill on imeline. Olgu need sussid, kampsun, tekk…. Soovitan.

Seekord tegemistest ei ole rääkida midagi. Vahel on tegemine ju ka lihtstalt mõnus olemine?! Mõnele on pildistaminegi töö ja töö mis leiva lauale toob, oli minu töökski seekord talvist Mardit pildistada. Pane end mõtteis kenasti riide ja tule jaluta minuga kaasa. Usun, et naudid.

 

 

 

Jalutades tulevad kenad mõtted. Uuel aastal antakse lubadusi. Ma lubama ei hakka, kõik on niikuinii nagu olema peab ja iga asi, nagu ikka, tuleb siis, kui tema õige aeg. Aga ühe otsuse tegin küll. Inimesed, kes me ellu tulevad, kellega me ühes ruumis viibime, otseselt või kaudselt, on meie peegeldused. Ja mina otsustasin, et uuel aastal vaatan ma ainult peeglisse, kus on ilus peegeldus või siis midagi, millest õppida. Kolepiltidele ütlen – ei! Kui need peegeldused on sama kenad kui järgmised kaks pilti, olen mina rahul.

Elus ei ole midagi juhuslikku. Ei peegeldused, ei märgid, oska vaid näha!

Elo Lutsepp, Maa-arhitektuuri Keskusest, kutsus mind Vana maamaja päevale rääkima Mardi talust. Kirjutasin pika vastuse, miks ma selleks valmis ei ole, ei ole ju millestki rääkida. Ja justkui selle kinnituseks, et mul nagu vist natukene oleks, potsatas mu postkasti ühelt healt inimeselt järgnev kiri –

“Sinu blogil on mingi eriline võlu. Tavaliselt oma blogides inimesed näitavad endast alati paremat ja ilusamat poolt. Kõik on nii edukad ja ilusad, kõik käib neil nii lihtsalt ja kergelt, elu on üks lust ja lillepidu. Kõik loevad ja kadestavad – wow.

Sinu blogi on nii ehe ja aus. Töö ongi raske, nagu kõigi inimeste jaoks, raha ongi vähe, nagu tegelikult kõigil, autod lähevadki katki kui need just uued ja kallid pole, kotid ja kivid ongi rasked tassida. Sa kirjutad elust nii nagu see enamus inimeste jaoks ongi, aga alati nii positiivses võtmes. Ja see toob ikka ja jälle tagasi lugema 🙂 Ja see on hämmastav, mis sa ära oled teinud seal talus.”

Tagasihoidlikult tänades ja mainides ka Elo kutset, sain järgmise vastuse-

“Sul on kindlasti paljust rääkida. Alati ei pea rääkima sellest, mis on kõige parem isolatsioonimaterjal vanale vundamendile või kuidas kõige otstarbekam on põrandaid soojustada. Neid spetsialiste ikka leidub. Sinul aga on seda, mida paljudel ei ole – otsatul hulgal  armastust, austust ja töökust ja see on tegelikult kõige tähtsam. Sellest räägidki ja seda jagadki teistega. Kui sind on sinna kutsutud, siis korraldajad teavad, et sinul on just seda, mida nende üritus vajab 🙂 Nii, et marss kohale ja ütle mulle ka, kus see asi toimub. ”

Ma siis ütlen teile kõigile. 6 veebruar, Vabaõhumuuseum, Kolu kõrts. http://maaarhitektuur.blogspot.com.ee/2016/01/vana-maamaja-paev-tuleb-taas.html

Käisin Kasel sõbral külas. Sai “oma” lambad ülevaadatud.

On ju, mu Proua on nii ära tuntav?! Ikka see teine jah, proua näoga.

Talve naudivad aga kõik.

Kui lammastest rääkida, siis mul ei ole põhjust küll väga hõisata. Veel. Aga hästi suur rõõm on jagada head uudist!

Kihnu maalammas on nüüd ametlikult tunnustatud tõug! Ehk on see märk ka mulle?! Ivar, ole ometigi mees ja võta asi käsile. Aga mine tea, eelmine kevad tulid ju hoiulambad, endalegi ootamatult, mis see kevad toob….

Mis toob elu veel ennem kevadet, tean. Mõtlesin siin asja üle, iga kevad, enavähem ja põhimõtteliselt üksi teen vaikselt metsatööd. Et kui võtaks kord asja jälle suuremalt ette? Ajaga juba saarel lähemal ja kaugemal sõpru ka, kui teeks ühed talgud! Et esimesel päeval kohe varavalgest hilisõhtuni ja lõpetaks päeva uhke simmaniga. Ja kellel jaksu võib teiselgi päeval appi tulla ja asjale lihvi anda.

Kuidas tundub, aasta on alanud ju hästi?! Mulle märgid näitavad küll, et usku aastasse on. Olgu usku ka teil endisse, siis kõik laabubki. Ikka kenasti ja hästi, ilusti takka kah veel! Ja kui usku väheks jääb, tasub peeglisse vaadata.