Ühel päeval jäi raadiost kõrvu, et üle maailma on toimunud küsitlus ja meie, eestlased oleme end tunnistanud nii kurbadeks inimesteks, et oleme lausa maailma kõige kurvem rahvas. Mina ei tea, minult ei ole keegi midagi küsinud ja ma ei kujuta ette, mis põrgus ja tules tuleks elada, et end nii stabiilselt nii kurvana tunned, et isegi väikestest kenadest asjadest rõõmu ei oska tunda?! Seega ütlen, et see küsitlus ja tulemus on üks täielik jama!

Kui kenasid asju on vähe, tulge aga Saaremaale! Siin on kõik kena! Olemine on kena, tunne on kena, tuju on kena…. mandri inimesele kena mõiste arusaadavamalt, loodus on kena ja …. kui juba saarele satute, astuge Mardilt ka läbi, sest siin on ka kena! Ja igas päevas on nii palju kena, et see lihtsalt kõik teeb rõõmu, rõõmu, rõõmu ja rõõm teeb õnnelikuks! Ja õnnelik olla on nii kena!

Alustame seda jutukest siis kohe ühe kena pildiga kah.

Seekord oli mul kaasas ka minu kassipere. Pildil minu noorim Püha Birma, viie kuune Hera Una. Kaasa tuli ka väikest puhkust veetma sõber Tanel. Peab tunnistama, puhkus oli tal aktiivne ja see aktiivsus oli mulle kenaks abiks. Üksi ei oleks ma suutnud, jõudnud midagi seal korda saada ja ära teha. Sest mul oli vaja ju mööda saart ringi sõita. Ikka massaažid Kuressaares ja Leisis ja jälle Kuressaares. Siin olgugi öeldud, et teeb ikka rõõmu küll, kui inimene lahkub laualt ja ütleb- “Küll on kena olla!”

Jõudsime kohale teispäeva lõunaks. Kuna kassid olid kaasas, tuli lõpuks majas suur puhastus käsile võtta. Tekid, padjad, vaibad välja, tolmuimejaga laed ja seinad, põrandad, tolmu pühkimine lapiga siit ja sealt, ja vaatamata, et vanasti ei tohtinud põrandaid pesta, said kõik põrandad pestud. Ja küll olid pärast kambrid kenad!

Tanel asus kohe niitma. Mis sest, et nädal tagasi sai hoov kõik niidetud, kolletas see nüüd samamoodi võililledest nagu heinamaa, mida ei ole veel niitnud. Niita sai Tanel mitu päeva, õnneks jagus seda tegevust veel mullegi ja kõik lillepeenrad ära rohida, seniks kuniks ma mööda saart ringi sõitsin ja rahvale kena olemist pakkusin. Tänud Tanelile! Minu jõud ja aeg ei oleks sellest üle käinud. Nii palju siiski jõudsin, et kasvuhoone sain korda. Kas kena saaki ka oodata on, eks aeg näitab. See aasta proovisin tomatitaimed ise kasvatada. Tallinnas oma massaažitoa juures on vaba tuba kõrval, mõtlesin, et kasutaks ära ja katsetaks. Algus oli lootustandev. Kõik tärkas ja valmistas rõõmu. Sai kahes jaos taimed pikeeritud, ühed nädal varem, teised seega nädal hiljem. Miskipärast aga need nädal hiljem pikeeritud kasvasid poole jõudsamalt. Ei tea, oleneb see piketeerimine ka kuu seisust või millestki? Lõpptulemus on täitsa nirud taimed aga loodetavasti nad kosuvad nüüd kenasti kohapeal. Seda enam, et esimest korda õnnestus mul tomatitele alla saada üks räim.

Nii nagu  mul sõidab seekord üks teema teise teema sisse, sõidab kord nädalas meile Luulupele autolavka. Sealt ma õnne kombel poolekilose külmutatud räimepaki sain. Kui oleks järgmine päev läinud, kord nädalas, reedel sõidamb meile veel kala auto ja oleks lausa kilo või rohkem räime saanud. Kui juba esimest korda Luulupel lavkas sai käidud, tuli meenutada vanu häid aeg lapsepõlvest, ostsin limonaadi. Ja limonaadi kõrvale rullbiskviiti.

Kui nüüd niidetud hoovi ja rohitud peenarde juurde tagasi minna, siis on ikka kena küll. Ja kuidagi see kevad tundub jälle kõik kenam, kui eelmine. Taimed vist aina kasvavad iga aastaga ja lähevad lopsakamaks. Ise muudkui mõtlen ja kiidan “Küll on ikka kena mul siin!”.

Minu jaosk sai üks suurem asi seekord ka tehtud. Nimelt viimati kui käisin, hakkas mul lammastest täitsa kahju ja tekkis pea hirm, et jäävad teised nälga ja sai võetud otsus, tuleb teha karjamaa suuremaks. Siit suure rõõmu üks osa rõõmust. Esimese aia tegime Kase vanaga ja tema juhtimisel. Seekord oli kuidagi nii tore tunne minna ja osta ise poste ja muud vajalikku, Taneliga koos lõime nad maasse, tõmbasime traadid…. kõik ettevalmistus, võsa võtmine, rohu trimmerdamine traatide alt. Kuidagi nii kena tunne, teed midagi, mida Sa pole eluski teinud ja kas kunagi varem oleks osanud seda ettekujutadagi?!

Aia tegu oleks aga peaagu pooleli jäänud. Nimelt hakkas aeg otsa saama. Laupäeva õhtul tuli lahkuda, sest pühapäeva hommik ootas mind Tallinnas paar massaaži. Kui olime aiaga nii kaugel, et saime hakata traati tõmbama, oli jäänud 30 minutit, et Mardilt lahkuda. Õnneks viimasel hetkel tabasin, et äkki üks kena töökaaslane on valmis mind aitama ja pühapäeval mind asendama. Ja õnneks oli töökaaslane nii kena, et oli nõus. Mina võitsin aga tervelt 24 tundi aega juurde!

Aed valmis, vana ja uue vahelt traadid mahavõetud, algas lammaste kutsumine uuele karjamaale. Aga vaat, ei tule nad. Oli ju seal varem traat, kust särtsu sai. Läksin siis lauta juhtlambale järgi, andsin talle leivapalukesi, jooksis teine nagu koer mulle järgi ja ise arusaamatagi, oli ta uuel karjamaal. Siis olid ka teised julged tulema ja maiustust norima, hetkeni, kuni taibati “mis kena rammus rohi” ja siis ei huvitanud mina ja pakutav leib enam kedagi ja kõik “lendasid” laiali, igaüks omas suunas, rammussasse rohtu.

Nüüd on tore, näeb lambaid ka teisel pool maja. Ja muidugi maja taga.

Karjamaad karjamaaks, lambad ühel või teisel pool maja, kõige rohkem teeb rõõmu, kui lambad laudas on. See on selline armas soe tunne, et oleks nagu neile oma kodu pakkunud ja nad on selle kenasti omaks võtnud. Ja laudas on nad pidevalt. Käivad ja puhkavad seal ja siis jälle nosima.

Kuna võitsin 24 tundi lisa aega ja lambad said uue karjamaa, sain lammaste eest päästa ja ümber istutada oma karusmarja ja mustsõstra, paar punase- ja ühe valgesõstra põõsad, noored Valge Klaari ja paradiisiõunapuu. Kunagi täista alguses, kui sai Mardile mindud ja igal pool lokkas võsa ja meeletu” jumalteab” mis rohi, sai võetud trimmer ja rajatud teed kõige, tol hetkel, loogilisemasse kohta maja kõrvale, lähedusse. Nii oli ka mingi idee, et sinna just tuleb uus viljapuu- ja marjaaed ja…. Seda ma ütlen, ärge kunagi tooge endale aeda lilli ja ravimatimi ja maitseaineid, mis uhavad nagu hullem umbrohi. Sellest olen ma loodetavasti nüüd vaba. Mõned aastad tagasi otsustasin vabaneda seal samas ka maasikamaast. Vahel tuleb endalegi alla vanduda ja oma vigu tunnistada, nüüd õnneks saatus andis võimaluse vabastada sealt valest kohast ka marjapõõsad. Uue koha leidsid nad maja taga, kus mul põllumaa ja kasvuhoone ja vaarikad. Paar vana õunapuudki. Sinna kujuneb kena tarbeaed.

Ees on karusmari, siis vaarikad, põld ja kasvuhoone, rabarber ja vaarikad jällegi ja seal kus aiapostid paistavad, seal ees mustsõstrad, ja punane ja valgegi.

Aga jäi karjamaalegi mõned õunapuud ja kaks murelit ja paar ploomi hakatist, väärikalt uhke vana pirnipuu taustaks. Vanad punased sõstradki reas, mis minu tulemise alguses, maja ees kaevu ümber, saare võsa vahel olid.

Puudest rääkides, eelmine aasta kingisid mu sõbrad kullakesed, Urve ja Piret sünnipäevaks iluõunapuu. Sellest sai algus uuele aiakujundamisele, ostsin kaks veelgi juurde. Põuane kuum suvi, talv, metsloomad, tegid oma töö ja just see hinnaline kingitus sai otsa. Kuressaares toimus suur lillelaat, mida käisime külastamas ja kuna sellises kohas on alati ju kiusatus, nüüd aga tekkis lausa kohustus, sama nimega ilusõunapuud nähes, tuli uus puu osta. Pigistame silma kinni ja kõike ei pea elus mäletama ja teadma, mul on ikka aias Urve ja Pireti kingitud kena puu!

No nii, näete ju, elu on kena ja kui palju see kena rõõmu valmistab! Ärge olge kurvad kallid kaasmaalased!