Skip to content

Mardi rahval külas.

Mardi rahval külas. published on Mardi rahval külas. kohta on 4 kommentaari

Kooljakuu. Tappev pimedus, õhus on kõdu lõhna. On hingedepäeva õhtu. Sellised kõhedust tekitavad sõnad iseloomustamas seda aega. Kas kõhedust tekitavad sõnad või mõtted ja neist tulenevad tunded meis?! Igal sõnal on tähendus. Palju me mõtleme, ennem kui ütleme?!

Tuul ulub vaikselt oma sügist laulu. Mitte just väga vaikselt. Keegi nagu koputaks, isegi klohmiks, elupealsel koliseb. Ja tõesti pime. Paljud meist tajuvad, soojast toast õue astudes, et on pime, ei julgeks sammugi ilma tehisvalguseta astuda?! Andes aega, tajud läbi pilveloori siiski tähtede imelise valguse kuma. Silm sai selgeks, jalg kergeks ja südagi julgeks.

Mardil toas on soe. Köögis pliidi all praksuvad puud, valgust annavad küünlaleegid. Ei, elekter on olemas aga täna on õhtu, kus  sobilik nii nagu muiste. On aega olla, on aega mõelda. On aega tunda, avaldada austust ja tänu. Ma ei ole oma. Ma tulin siia aastaid tagasi. Ma olen teile võõras. Olin?! Kuid ma tunnen end siin kodus, siin ongi mu kodu. Tänu teile, on mul võimalus, vaikselt vaikselt, tasa ja targu, seda rajada. Ma ei ole saarlane, isegi mitte poolenisti. Nagu öeldud, kass kes sünnib lehmalaudas, et tähenda veel, et ta poolenisti lehm on. Aga mind on võetud omaks. Teie. Usun ja loodan, et paljud, kes siin, mu elus.

Teile ma avaldan austust ja tänu. Olite ühed tublid Eesti inimesed! Olen kuulnud, Mardi oli küla jõukaim talu. Olid ajad, olid kombed…. Jõukust mina, vähemalt mitte veel, taga ei aja. Igal sõnal oli tähendus. Kas me aga mõistame neid tähendusi ühtemoodi?! Kellele hakkab jõukusele mõeldes silme ees kuldmündid veerema ja kohe nii palju, et ei tea, millistele, mis suunas järgi tormata ja krabada. Ja mõni rumal tormabki ja krabab aga “taskus on auk”.  Seega, Mardi on jõukas, ka just nüüd ja praegu. Annab aega ja aru ja kõik läheb ja kujuneb nii nagu peab.  Nii nagu meie oleme igaüks kordumatu ja eriline, on Mardi siin saarel, siin külas kordumatu ja eriline. Ma tean. Ma usun. Usk on tugevaim jõud. Mitte see usk, mis võõrad meile ammustel aegadel läbi vere kaela ristiti, vaid see, mis on su oma südames.

Kui sa paned seemne mulda, sirgub temast üks päev imeline taim. Alguses väike iduke, siis roheline libleke, lõppuks külluslikult õisi täis taim. Nii nagu sa seda taime hooldad ja armastad, nii teeb tema sinuga. Kõik on vastasikku. Vahepeal jäi Mardi ehk “kuivale”, ei olnud ehk oskust, võimalust. Alati ei ole “vanasti oli muru rohelisem ja päike kollasem”. Värvid on täpselt sellised, nagu ise nad lood. Kui on veel, kuhu luua. Muidugi, kuidas ka luua.

Aitäh teile hea Mardi rahvas. Teie olete mulle andnud võimaluse luua. Tänan, et usaldasite oma kodu minu koduks. Mardil on õied. Esimesed. Usun, et tuleb veel ja veel. Puhaku teie hing rahus ja olge ikka minuga!

Mõtleme aga kõigile oma esivanematele, lähedastele ja teistelegi, kes enam pole siin meiega. Mardile on jõudnud minu und valvama minu esivanemad, vanaisa vanaisa ja vanaema. Sellest liinist, kust arvatavasti on pärit minu armastus maaelu, austus talurahva arhitektuuri, jätkata võib veelgi, vastu

Vaatamata, et päevad on lühikesed ja et tuldud ei saadud vaid hingedega suhtlema, sai kaks päeva õues ka tegutseda. Ikka vajalikuga, talvele vastuminemiseks. Nüüd on rohkem puid, kui kunagi varem, kaetud. Need metsaelanikud on ikka väga jultunud, iial ei tea, millele nad hambad sisse võivad lüüa ja kevadel kurvastusega pead tõdema, et issand, see puu ka maitseb.

Kuivanud lilled, kõrred ja mis kõik muu, võivad talvel silmailu pakkuda, kuid samas ei iial tea, kuidas kevadel ajaga. Noh, tegelikult aega ei ole kunagi piisavalt, seega mis tehtud see tehtud ja kevadel pääseb kergema vaevaga. Saab juba järgmisi töid ette võtta. Lillepeenrad said korda tehtud. See aasta läks hästi, roosid said talvekatte.

Kui eelminekord tegin teile kauni galerii oktoobrikuu lilledest, ei hakka seekord teile dublikaati tegema. Kuigi, palusin ühel omal külalisel siiski ühe lille ees väikese poosi teha.

Tuul oli vaibunud, lahkumise hommik oli vaikne. Õrnalt tibutas vihma, päike püüdis pilve tagant kõigestväest. Justkui läbi pisarate, naeratades hüvasti jätta. Meil hävastijätte ei ole.

Näeme jälle!

4 kommentaari

Oh mu kallis, kallis venna, selline jutt, loed ja loed ja ei usu oma silmi, sa ikka oskad sõnu ritta panna ja seda veel ni kenasti ja põnevalt.

Aga rahu, rõõmu ja õnne sinule ja sinu talule.

Armastusega Sinu õde