Aeg lendab kiirelt, päevad tegemisi täis. Vahepeal kaks korda Mardil käidud aga lugulooni ei ole kuidagi jõudnud.

Mu armas sõber,meie külast, Marje, küsib alati, kui lugu üleval, “noh, palju täna võtsid?!” Nüüd siis ei teagi, kas on kuu kuival oldud või…. aga hetkel kasutan vaba hetke ära ja paneme loo kirja. Muidugi ma saan aru Marje komplimendist ja eks ta tõsi ole, igalühel oma väljendusviisid ja oskused kiitust või tunnustust jagada.

Aga nii lihtsalt see siis käibki, seekord kaks ühes. Alustame ülestõusmispühadest. Kes kuhu tõusis ja miks, noh, ei ole mulle just väga oluline. Munadepühad… ei noh, tore et munadel ka omad pühad. On kuidas on, vahel on aga tore vooluga kaasa minna. Vähemalt sai toa ilusaks ja meeleolu kenaks.

Idee ja varajane planeering oli minna nädalaks. Ikka kevadtöid tegema. Ennem, kui muud enam teha ei jõua, kui niita ja rohida. Ajaga aga osa ideed muutus. Rõõm oli võõrustada kuulsate metsavendade kuulsat järeltulijat. Ja vahetult ennem muutus veel planeeritud aeg. Kuna riigitöö ajast päevi näpsata ei saa, tuli näpsata need talutöö päevadest. Tuli üks tähtis käik Rootsimaale ettevõtta.

Nende pühade põhi märksõnaks sai siis Metsade kodutalu külastus. Talu on muidugi nüüd kenasti öeldud. Talust on järgi vaid hoonete vundamendid ja kiviaiad keset metsa. Ajalugu ma siin ümber jutustama ei hakka, kel huvi, peaks internetist infot leidma küll.

Mäletan, aastaid aastaid ammu tagasi, oma ühel esimestest külastustest saarele, käisin sõbra vanaema talus ja kondasin seal ringi ja imestasin, et miks küll kiviaiad keset metsa on ja see tundus kuidagi nii eriline ja äge ja…. ehk sealt ka algas mu armastus kiviaedade vastu…

Nüüd kus suund teada, tuli mööda metsasihti teele minna ja kui metsa vahel kiviaedasi nägema hakkasid, oli pilt selge, siin nüüd kusagil peab Torga olema. Selge pilt alt ei vedanud, varsti olin Torga hoovil. Meeleolu loomiseks väike galerii –

Olles tuttav oma küla talude ja väheste säilinud rehamajadega ja üldse talukompleksidega, risti põiki läbi uurinud taluarhitektuuri entsüklopeedia, oli päris põnev seal seista, mõelda kus mida oli ja olles üsna elava fantaasia ja ettekujutusega, maalida silme ette pilti…

Ei olnud ju uhke kiviaia vahe tee selleks, et sealt keegi mõnuga oma bemmiga sisse sõidaks, vaid ikka loomi aeti sealt kaudu karjamaale. Kas antud kohas oli maja ees kelder, vai siiski paargu koos keldriga, nagu ühes talus meil veel säilinud see on?! Kus olid aidad, kus laut, manad nad silme ette ja näed pereema piimakannuga hoovil jalutamas…

Keldriga tore lugu. Ava ees kasvab puu, võtan paar kivi eest ja vaatan, mahun sale poiss sisse libisema küll. Olen sees, vaatan, oh, äge, ilus puhas ruum, kelder nagu päris. Kõrval veel ruum, täitsa kena teine, müürid kõik terved ja siis läheb silm selgeks ja…. kisaga väljas ma sealt oli. Ehmatab ikka ära küll, kui järsku näed seismas kedagi päris suurt…. hiljem aru saades, et oi pagan, mäger oli seal poegadega. Vaat kus mugav loom., ei viitsi ja vaevu ise endale urgu tegema, kasutab siin teiste loodud mugavusi.

Uskuda või mitte, kas mäger maja all, nagu Mardil või siis keldris nagu Torgal, toob talule õnne või mitte, igatahes on see üsna võimas ikka, et vaatamata sellele, et venelased omal ajal selle  talu rahva Siberi saatsid ja talu laiali tassiti ja mets ka veel peale istutati, siis kõigi selle kiuste ometigi on Torgal elu! Kuigi aastakümned mööduvad ja halba, vähemalt mina ei kipu mäletama, siis usun, et me eestlased, sünnime siia ilma teatud ajaloo mälu ja valuga. Ja sinna ei saa parata mitte kui midagi.

Õnne aga vajame, nii et usume.

Üks küsimus ühe asja kohta tekkis seal olles siiski. Et mis asi see olla võiks? Kui seista näoga rehemaja poole, jäi see majast paremale, ehk natukene tahapoole. Väravapost see ei saa olla, sest värav oli maja taga veel näha. Ja see postis olev auk, on ikka kõrgemal kui minu nägu. Kaevupost kindlasti mitte, see oli maja ees, paargu  kõrval. Jagan pilti, kes teab või kasvõi oletab, andke teada!

Ja Mardil…. Jõudsin hoovil siluda metsigade tõngutud maad. Jõudsin kiviaia tee vahe korda teha. Saagida juppideks ja ära vedada puu, mille sügistorm risti üle tee ja aedade kukutas. Riisuda tee puhtaks okstest ja lehtedest. Ja ikka siis see sama kiviaedade vaheline tee….. mul loomi karjata ei ole, bemmiga ka kedagi sisse ei luba. Jala ja hobusega, palun!

Ja nii need kolm päevakes läksid. Oli imeline ilm, sai end paljaks võtta ja lasta päikesel hellitada ihu. Õitsesid kevadlillled. Sai neid metsa alt juurdegi toodud. Maja ette, on nad nüüd mul  kadakalised või elupuulised, kes seda täpselt teab, ütleme et midagi vahepealset, nende kaissu sai toodud lillad sinililled. Loodan, et neile seal meeldib ja järgmine kevad jälle kena vaade olemas.

Lähme nüüd üle maikuusse. Nii lihtsalt. Ilm. Milline kohutav kontrast eelmise korraga! Villane müts pähe, sall kaela, kampsunid joped. Uhhh. Külm, tuuline ja lörts veel takka otsa.

Ilmast ei räägi ma selleks, et äkki keegi ei ole kursis, mis ilm meil oli aga kuna see blogi siin vaikselt kujuneb ju ajalookroonikaks, siis tulevikus on ehk päris huvitav lugeda ja meenutada, et vat, lehekuu 2014 alguses sadas lörtsi.

Alustan nüüd sellest, et viimati, kui autoga Mardile tulin, jäin ju mandril teele. Oli see augusti lõpp. Ja nüüd lõpuks sai mu armas sõber korda!

Pakkuge, kas auto täis kraami saada oli rakse või lihtne?! Muidugi lihtne!!! Üheksa puud mahtus lisaks muule kraamile kenasti. Nagu aru saite, ma ei väsi, uusi puid ja põõsaid ei ole kunagi küllast ja nii jätkub aktiivne istutamine ka see aasta. Kohe ei taibanud nimetusi üles kirjutada, nüüd peast peeneid sorte ei mäleta. Aga oli okkastega, oli lehtedega puid. Kui kunagi alguses oli ühele puule asukohta leidmine päris keeruline, sest kõik oli lage, vaid hein ja võsa. Siis nüüd käib sobiliku koha leidmine juba päris lihtsalt. Kuigi ühe puu asemel on saanud kümme ja kakskümmend ja….

Eraldi väljatoomist kaks puud siiski väärivad. Esiteks püramiidtamm. Unistasin temast juba aastaid. Nüüd kus sügisel sai paargu tagant viimased saared maha, sai kaua oodatud tamm tulla.

Teiseks, iluõunapuu. Eelmine aasta, lummatud nende õite ilust, ostsin endale ka ühe, sättisin ta hoovile nii, et rikkumata mu teisi paigutusi, ideid ja lahendusi, sobilikult ta sinna sobitasin. See kevad mõlgutasin mõtet, et kui aga oleks ikka kolm iluõunapuud, oleks nagu asi uhkem ja rohkem jumet. Ja oh üllatust, sünnipäevaks kingivad mulle kaks armast inimest, kassikasvatajat, iluõunapuu. Ega jäänud muud üle, kui kolmas ka juurde osta. Ja nüüd neid mul seal kolm koos on, loodetavasti kenasti sobitaud kogu ansamblisse.

Kui juba saarepuust juttu tuli ja minu suhe temaga on nagu on, siis öeldi mulle, et saar pidi kasvama pühal maal. Mis saab mul selle vastu olla, et mu Mardi pühal maal asub?! Ja tõesti, ma ei tea Luulupel ühtki teist kohta, kus nii palju saari oleks. Ma end nüüd päris jumalaks ei pea, et kujundan Mardi püha maad aga õnnistada ikka ju võib ja uusi puid istutada?!

Istutada ja haljastada on ainult suur rõõm aga kui päevi on antud vaid loetult, siis Mardil käigul oli siiski teine eesmärk. Teha tahaks ju alati palju ja kõike aga seekord oli number üks – põllumaa.

Kui juba tähtsast päevast ka korra jutt oli, siis kohalikud sõbrad tegid mulle sünnipäeva kingituse, mullafreesiga käidi põlluke üle. Kui eelmine aasta läks kaevamisele kolm päeva, siis see aasta läks asi palju lihtsamalt. Kuigi, ega ma esimene päev kartuli panemiseni ja seemne külvamiseni ikka ei jõudnud. Ma olen vanakooli mees ja mul peavad põllu ääred kenad sirged olema. Nii et, venis selle põllu tegemine mul ikka terveks päevaks. Ja kui järgmine päev kartul ja seemned maas, no oli ikka hea vaadata küll.

Natuke aega, mis veel antud oli, sai vaarikad lõigatud, maja ees lillepeenraid rohitud.

Olen ammu soovinud vanu fotosi Mardi kunagisest perest, talust… ei ole õnnestunud saada, isegi näha mite. Tahaks midagi Mardile seinale, et nad omal moel saaksid Mardil edasi elada. Kuigi ma usun, et nad on seal niigi aga… Healt Astalt, üle kopli naabrilt, sain viimasest perenaisest foto… see aga tehtud matustel… ja see pole nüüd see energia, mida Mardile sooviks.

Oma vanaisa õe tütrelt sain aga oma vanaisa vanema ja vanaisa fotod. Nüüd elavad nemad omal moel Mardil. Kui mõelda meie perekonnanimele enneme eestistamist, Ehrenwerth, tõlkes auväärt, kiiduväärt, siis see energia peaks Mardile ja mulle kohe väga sobima.

Ja öökapil uus testament, nii nagu talus kohane, ikka vanatädi tütrelt saadud, väärika vanusega raamat. Mitte et ma paduusklik ise oleks…. mina usun niikuinii, omi uskumisi ja asju ja mõtteid, sõnu ja tegemisi. On asju, mis lihtsalt peavad olema.

Tulin ühele huvitavale mõttele. Nii nagu meil külades on kohalikud, püsielanikud. On uustulnukad, on need, kes käivad suvitamas, on neid, kes tulevad, on natuke ja läinud nad jälle on, uutel jahimaadel. Nii oleks nagu ka loomadega. Eelmine suvi jagasin uhinal pilte meie küla loomadest. Tulid, olid ja läinud nad ka olid. See aasta on meil aga sellised uued uhked tegelased-

Uhkeid loomi ei jagu meil ainult karjamaadele, need tulevad ise, lihtsalt, ka metsast õuele. Näiteks nagu see hirv-

Selle pildi tegemisel pidin muidugi kogu lihtsust ignoreerima. Tuli ikka päris pikk maa mööda hoovi roomata, et loomake lähemalt pildile saada.

Üldiselt aga jah, elu pidi olema täpselt nii kerge või raske, kui kergeks või raskeks me selle ise elame. Minu elu on lihtne. Ei ole probleemi, ei ole muret. Ei ole muret, ei ole probleemi. Nii lihtne see ongi. On ju?! Elu on lill!

Marje, tulge juba koju!