Skip to content

Viimane kord jäi käimata, esimene kord sai käidud ennem esimest korda.

Viimane kord jäi käimata, esimene kord sai käidud ennem esimest korda. published on Viimane kord jäi käimata, esimene kord sai käidud ennem esimest korda. kohta on 12 kommentaari

Ja vahele jäi pikk pikk talvepuhkus. Aastad ei ole vennad. Kui eelmine talv sai mitmed korrad maal käidud, jõuludki maal oldud, siis see aasta….

Käimata jäi viimane kord sügisel. Siis kui oli vaja katta roosid, viljapuudele tüvekaitsmed ja võrgud peale panna, õunamahla pudelid ära tuua. Lehed riisuda… Aga mis sellest siin enam. Eks kevadel ole rohkem toimetamisi lihtsalt.

Põhi põhjus pikal talvepuhkusel on, metsa sai kevadel tehtud, küttepuud suvel aga jäid tegemata. Kellegi peale pole mõtet ja ei saarnäpuga ka näidata, 3 näppu näitab sel juhul ju niikuinii minu peale. Uuel suvel tuleb lihtsalt tublim, tragib ja parem olla.

See aasta on tulnud nii, et ühtegi suuremat projekti hetkel nagu ei olegi. Igapäevane tuleb aga ikka teha. Nii on plaanid ja minekud – tulekud paika pandud kuni suvepuhkuseni. Millas puid teha, siis peenarde tegemine, külviaeg. Tööd ja tegemised, mis ei anna oodata. Muu kujuneb juba jooksvalt. Ja mine tea, ehk on tulevikul toredaid üllatusi varuks.

Eilekirjutas sõber Aavo mulle, “Ivar, mandri ja saare vahel on avatud jäätee, vaba voli on võtta järelkäru ja viia maale asju”. Nii on vist iga asjaga, et kui ei plaani ja oota, tuleb hea asi ise õigel ajal. Nii ma siis Mardile pääsesingi pea kuu varem, kui plaanitud. Õnneks oli täna vaba päev ka varnast võtta. Järgmine vaba päev tuleb ei tea millas ja siis poleks ka jääteed enam vist.

Nii siis, minu esimene sõit autoga üle jää. Emotsioon just midagi väga ülevat ei ole aga kuna oli ikkagi esimest korda, siis tuli see ära märkida. Ja lõpuks ometi sain 2 aastat oodanud külmkapi maale. Ja suure koguse purke, pudeleid, mida oma autoga oleks mitmed korrad vedanud.

Külmkapp. Nagu teate, minu elu on ja jääb ehedaks Mardil. Vesi kaevust, pesu kausis, toasoe ahjust. Aga on asju, milleta tänapäeval väga hästi enam ka hakkama ei saa. Ja suvel ei ole just iga päev tore avastada, et miski toidukraamist on jälle pahaks läinud, nii Taneli vanemalt saadud külmkapp tagasihoidliku koha rehetoas endale leiab. Seda enam, et keldrit ju ka ei ole. Veel.

Nüüd pean oma sõnu sööma. Kirjutasin just, et talved ei ole vennad, siis lume rohkuse poolest 2 talve järjest on küll. Tänase päeva järgi mitte päris kaksikud, puusani ma kuskile sisse ei vajunud. Aga eks kevad käes ka, lumi sulab ja mõnes kohas oli mätas juba väljas.

Mardi talu

Talv ja lumi, muidugi oli mure katuse pärast, kas uus  kasvuhoone vastu peab, mida loomad kahju teevad. Jaanuari keskel sai aga mure murtud ja süda sai rahu. Nimelt käisid mu head naabrid maal, vaatasid ka minu valduse üle. Nüüd võin ka naabritele teada anda, et Mäe taluga on tänase päeva seisuga kõik korras.

Mardi talu

Kuna noored viljapuud jäid kaitseta, siis kahjuks oli õunapuudel tüvid näritud, oksad näksitud. Õnneks oli mul seal, mitte pookevaha aga mingi muu sarnane möks olemas, tõmbasin seda korralikult tüvedele peale. Loodan parimat. Lohutan end ka sellega, et aastasadu on maal viljapuud kasvanud, kes neid seal varem nii hullult kattis ja kaitses. Ja eks mul siis ongi loomulik, looduslik lõikus puudele. Pealegi, tugevamad jäävad ikka ellu ja armastus teeb ka imet.

Metsanotsude ulakustest veel eriti aimu ei saanud, eks see ole kevadel näha. Roose kaitses loodetavasti lumi ja saare pehmeb kliima. Õunamahla pudelid olid kahjuks lõhki külmunud. Hapukapsa purk kenasti terve ja järgmine kord läheb supp tulele.

Rohkemat nagu ei oskagi midagi ära märkida. Sõber mägral on kevad käes, pojad piuksusid maja all. Ei jäta õnn mind maha! (kunagi kirjutasin, et mäger maja all pidi õnne tooma)

Kokkuvõtteks on heameel, et kahjud ei ole üldse nii suured, kui karta võisin. Aga kuna ma väga ei kartnud, siis läkski kenasti.

Üks asi aga veel. Siit tuleb kohe uus alapealkiri.

Meie küla poisid on ühed tublid poisid!

Naabri perepoeg Marko ja küla poiss Valdeko tegid küüliku farmi. Sellest kirjutas isegi meie saare leht! Kaudselt on seal artiklis ka Mardi talust. Loe, vaata kas leiad, tabad ära. Mis uhke värk, esialgu küüliku farmist, kõik veel tuleb, seda näitab aeg.

Kuna mina Kihnu maalambaid kasvatada veel ei saa aga kehvem poiss ma ka olla ei taha, siis minul on uuest aastast Püha Birma kassikasvandus. Just täna said minu armsa Unakese esimesed pojad kolme nädalaseks.

Aeg jäi täna Mardil üürikeseks aga seda enam väärtuslik see kõik, tänane päev kokku on. Hea on tõdeda, kevad on käes, varsti varsti… Muide, alati on Mardil temperatuuriga kuidagi imelik. Täna näitas majal termomeeter +8. Ja päikest ma ei näinud.

Kuna vahepeal tehti mulle märkus, et olen blogi ja kirjutamise unarusse jätnud, siis nüüd on mul heameel öelda, kohtume kohe palju palju varem, kui nüüd vahepeal paus oli tekkinud. Kõike kaunist seniks!

12 kommentaari

See külmiku värk on meil läbikäidud tee ja niipalju oskan hoiatada, et talvel, kui ruumis (siis selles ruumis, kus külmik asub) temperatuur langeb väga palju, lakkab töötamast sügavkülmik. On oht kaotada misiganes maasikamoos vms. sul seal paikneb. Meil on külmikuga jama samapalju kui ilma külmikuta.
Aime, ka kasside- ja maamaja omanik

Saaremaal paistab tõesti kevad varem kätte jõudnud olevat, nägin ühel fotol lumeta maad!!
Meil siin südamaal on alles nii paks lumi, aga tihased laulavad
esimesest märtsist küll juba kevadelaulu.

Tere Aime. Nagu maili aadressist välja võib lugeda, kasvatad vene siniseid? Kus maamaja asub?
Külmik mul eelkõige selleks ajaks, kui pikemalt kohapeal olen. Kui lahkun sealt, lülitan elektri niikuinii välja alati. Säilitamiseks tuleb ikka kelder ehitada.

Vene sinised jah. Piret meil ka vist ühine tuttav, aga ega ma väga tihti näitustel ei käi. Ma mingil hetkel leidsin su blogi, hakkasin lugema ja pärast viisin otsad kokku, et sama inimene 🙂 Meie vana maja asub Taebla vallas metsa sees. Pole küll rehemaja. Vaikselt oleme nokitsenud seal korda teha ja huvitav on lugeda, mida sa seal korda oled saatnud nii lühikese ajaga. Muljetavaldav!

Piretiga suhtlen küll jah. 🙂 Ega ma ise ka palju pole käinud, aasta tagasi veebruaris esimest korda. Seekord jäi nüd vahele aga varsti saan juba kahe kiisuga tulla 🙂 Unal saaks grand interi kätte, 1 cert puudu veel. Ja üritaks ikka edasi ka minna.
Aime J?
Huvitav oleks vaadata, kas pilte ka majast kusagil näha on?

Pilte on kõvasti tehtud, nii remondieelsest kui -järgsest ajast, aga ma pole viitsinud neid sorteerida ja netti panna. Pole väga ka põhjust olnud, sest unistustes on üles ehitada maja see osa, mis on lagunenud ja seetõttu ka lammutatud. Saaks ruumi juurde ja oleks muidu sheff, eks ta laguneb ju edasi ka. Majast ja tehtud töödest kui muidu elust-olust oleks kirjutada oi kui palju, saaks raamatu või paar. Me käime igal nädalavahetusel, kui just haiged pole (kassid ka kaasas) ja viimati läks mu isane lauda nurga juures väga rahutuks. Vaatasin siis, sulaselged ilvese jäljed ümber maja ja metsa poolt tulid. Ehk ta märgistas seal nurga juures, oli väga äratallatud lumi. Ilvesega kohtusin muidu hoovis ca 5 aastat tagasi ühel vaiksel õhtul. Ega metsloomad päevasel ajal väga hoovi peale ei tule, kui välja arvata kährik, kes meil valvekoera eest on öösiti. Igal juhul, maaelu on põnev ja muutuv, linnas on ilm ka kogu aeg ühtemoodi.

millest selline uskumus, et mäger maja all toob õnne?
meilegi ehitas paar talve tagasi kährikkoer (algselt uskusime, et mäger) maja alla oma elamise. naiivses heatahtlikkuses ei tahtnud teda sealt vastu talve välja kihutada, mida hiljem kahetsesime. loom tegi maja all tohutuid ümberkorraldusi: liiva välja ja kuivanud lehti-rohtu sisse. karta on, et pea sajandi suurepäraselt toiminud majaalune õhutussüsteem on sassi löödud, aga eks selgus tule aja möödudes.

kas sinu Mardi talu asub Põhja-Saaremaal?

Onju, usk on meeletu ja tugev jõud?! Isegi kui tegelt ei too ta õnne, siis kui usud sellesse, küll see õnn siis ka tuleb. 🙂
Kaua see mäger seal ennem mind on käinud, ei tea. Minu ajal muud pahandust ta ka teindu ei ole, peale selle, kui augud esimesel aastal kinni panin ja ta endale uued kaevas. Siis sõbranna ütleski, et ära tee loomale liiga, pealegi mäger maja all pidi õnne tooma. Ja päris hea äratundmis tunne on küll kevadel, kui poegade vidinad põranda alt tuleb.
Ja miks Sa arvad, et teie majal nüüd selle sajandi jooksul esimene kord sinna alla loom tuli?! Ma seda ei usu küll.
Ja talu on jah, nö põhja-kesk Saaremaal, Leisi vallas.

jah, eks ta ole, et õnn on inimese peas kinni.

minu peas ilmutab end aeg-ajalt kole pisike hirmutav mõtteke, et meie kaevur-külaline ehk kuhjas suures ehitustuhinas liiva põrandatalade – laudade vastu, mis niiskust toob, aga kuivada ei lase. täpselt ei tea veel, eks näis mis juhtub.

varem ei ole maja all elatud (hiiri ja rotte ei arvesta). tean, sest maja on vanavanemate ehitatud. küll on aga metsaelukad aita ja rehealust kasutanud, kuid see pole meid suurt häirinud.

kena kevadet!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.