Suve algul lõppes mul üks postitus sõnadega – “Täna oli mulle üks kõne. Sellest aga järgmine kord.”
Kuidagi aga ei olnud tahmist sellel ilusal suvel selle teemaga tegeleda. Aga kustutan siis oma võla nüüd.
Mulle oli telefonikõne. Helistas eelmine perenaine, kes oli väga häiritud, lugedes minu blogi ja nähes üleval pilte, millisena ma talu kätte sain ja postitust, kus ma julgesin teda võlgnikuks nimetada.
Esiteks siis sellest võlast. Ehmatasin ise ka ära, et äkki tõesti olen kuidagi ülekohtune olnud ja inimesele liiga teinud. Lugesin mitu korda oma jutu läbi. 100% on selles ainult ja ainult tõde. Ja ei ole ma mitte ühegi sõnaga halvustanud ega liiga teinud kellelegi. Nüüd kus asi on kohtutäiturini läinud, on küll hilja ja lõpuks ometigi helistada ja kurta kui raske on elu ja kuidas raha ei ole. Kellel seda oleks?! Minu asi aga ei ole kedagi õigesti elama õpetada. Ja kas ma seda isegi oskan ja teen? Aga loodan. Ma tõesti oleks oodanud, et mulle oleks helistatud kohe ja näidatud tahet oma kohustusi täita, makstes võlga kasvõi 100 krooni kaupa. Aga kahjuks seda ei toimunud. Ja muidugi ma saan aru, et praegusel masu ajal on eriti raske. Ma saan aru, et kui sa töötad kaubanduses, ilma graafikuta ja pikad päevad ja miinimum palga eest ja tööandja ütleb sulle, et kui ei sobi, hakka astuma, töö tahtjaid küllaga, on see rohkem kui sigadus. Aga…
Teine teema. Blogi ja pildid ajast august 2007.
Teeme paar asja selgeks. Esiteks see on minu blogi ja blogi Mardi talust ajast, kui peremeheks on Ivar. Aeg sellest algab aastast 20o7 august, kui esimest korda siia toimetama tulin. Ja talu oli sel hetkel täpselt selline, nagu ta oli. Ei näita mina ega pidlid seda halvemana ja paremana.
Teiseks. Selle blogi eesmärk ei ole näidata, kui tubli olen mina ja kui hoolimatud olid eelnevad. See on lugu Mardi talust alates, veelkord, ajast kui peremeheks on Ivar. Ja siin kirjutan oma tegemistest ja elust Mardil, nüüd ja edaspidi.
Kui rääkisin ühele oma heale sõbrale sellest, paludes hinnangut, et ega ma ei tee ju ometigi kellegile liiga, ütles tema – “Ivar ole normaalne, see koht nägi ju välja nagu asotsaalide elupaik” .
Karm.
Inimesed on erinevad, vajdused on erinevad. Ma saan aru, et teie seal ei elanud, käisite suvel puhkamas.. Üks täpsustus, teie käisite Mardile 10 km kauguselt, mina sõidan oma teise koju Tallinnast. Sa ütlesid mulle, et oleks Sul olnud raha…. Anne! Mul ka ei ole raha! Katus ootab vähemalt lappimistki. Ma ei saa rääkida sellest, et katus vajab vahetamist. Muidugi vajab aga sellist võimalust mul ei ole. Ja ma ootan ja loodan imet. Ma ei ole suutnud sauna teha, ma ei ole suutnud….. seda on palju. Aga ma olen suutnud teha palju oma ja oma sõprade kätetööga. Minu jaoks on tähtis elemantaarne puhtus ja kord. Teile sobis prügimägi maja otsas, mulle mitte. Teie ei vajanud lillepeenraid, mina vajan. Teid ei häirinud igalpool lokkav võsa, mind häiris. Mõnda ei häirinud viina pudeleid igasse ilmakaarde loopida, mõnda ei häirinud, et need seal on. Mind häiris.
Olid ajad olid moed. Midagi ei ole parata, et oli moodne panna tapeet palk seina, oli moodne osta kiirelt kuumaks minev Pioneeri pliit, mis sest, et sooja see ei hoidnud. Seda nimekirja võiks pikalt jätkata. Jumal tänatud, et Salomaania oli üksik naisterahvas ja arvatavasti tema jõud ja vajadused ei käinud üle, et midagi Mardil ümber ehitada või lammutada. Ja jumal tänatud, et teid miski ei huvitanud. Talu on säilinud minu jaoks võimalikult ehedana, muidugi arvestades, mis töö on teinud aeg.
Sa ütlesid, et mida küll ütleks või teeks Su poeg Madis, kui ta seda blogi lugema juhtuks. Nii palju kui ma temaga hiljem suhtlesin, oli tal heameel selle üle, et asi edasi läheb ja talu korda saab. Ma usun, et nii arvab ja tunneb ta siiani. Ja kui Sinagi vähegi oled sellest kohast hoolinud, võiksid Sa sama tunda. Tulla külla ja rääkida juttu. Minu jaoks oleks kõik nii huvitav teada Mardi kohta ja usun mida rääkida, Sul ju oleks!
Sa võiksid teada, et ma ei ostnud seda kohta tõesti selleks, et näidata( kellele küll?) kui hoolimatud või misiganes olid eelmised omanikud ja milline olen mina. Kas Sina teadsid, kui palju oli seal kunagi õunapuid? Kas teadsid palju lehmi, hobusied, lambaid jne oli Aleksandril? Vaevalt. Aga mina olen käinud läbi arhiivid nii Tallinnas kui Tartus. Ma olen lasnud teha ajaloo uuringu talu kohta. Ma tunnen erilist sidet selle koha ja kunagsite inimestega…..
Ma olen käinud külas Helmil ja Ossial. Ja mul oli väga hea meel, kui nemad Mardil käisid! Aga kas pole piinlik lugu, et Helmi ei teadnud, et Mardil ait mahamüüdi?! Ja mida kõike seal rahaks maha müüdud ei ole. Ja ka pole ka piinlik, et Helmi haigena käis Mardil peenraid tegemas ja rohimas….
Ma olen saanud endale toredad ja head sõbrad oma naabrite näol. Mul on väga väga hea meel, et mind on seal külas omaks võetud ja et seal külas on nii toredad inimesed.
Tead, ma ei oskagi midagi rohkem kirjutada ja ei taha kah. Aga tea, ma armastan Mardit väga, mida Sina kahjuks teha ei osanud(või tahtnud)….
7 kommentaari
Mina küll ei leia, et sa ei tohiks siin kirjutada ja piltidel näidata talu arengut. Seda teevad ju pea kõik, kes endale mingi sellise koha soetanud. Teeme isegi meie, kes me elame mu vanavanemate majas – vabalt riputan internetti pilte sellest, milline siin enne oli ja milliseks kõik saab, kuigi ega neil “enne” piltidel midagi kaunist pole. Ma ei näe põhjust seda häbeneda.
Arvan, et ära lase end kõigutada, sa oled selle talu heaks väga suure töö ära teinud ja mis arvavad eelmised omanikud, polegi tähtis, sest talu on sulle igal juhul südamest tänulik.
Ahjaa, tahtsin seda ka küsida, täiesti teemaväliselt, et kas sul palke ei näri keegi? Meil mingi putukas sees algusest peale osadel palkidest, puukoi vmt. Sellised pisikesed augud on tihedalt palgi sees. Ma tean, et see on halb, aga ma ei tea, kuidas selle vastu võidelda. Mingi keemia on vist, millega palke töödelda? Oskad kommenteerida?
Aitäh toetuse eest!
Puukoidest olen kuulnud küll ja eks jälgi neist ole minulgi seal. Aga ei midagist nii hullu et…. Nii et kahjuks ma ei tea, mis tõrje nede vastu on. Aga googelda ja saad vastused. 🙂
Tere
Täna oma vana sõbra Mardi naabertalu perepojakäest kuulsin juhuslikut, et eksisteerib selline blogi ( saime temaga ka juhuslikult kokku ).
Esiteks tahan südamest õelda, et kuigi Mardi talu müümine oli vajalik tänu väljapääsmatule olukorrale, siis on mul tõesti siiralt hea meel, et koha ostis inimene, kes sellest, mis seal järgi oli on nüüd ilusa Talukompleksi teinud – vastasel korral oleks seal hetkel arvatavasti hunnik palke ainult üksteise otsas!! Mul on siiralt hea meel, et Talu leidis väga hea omaniku – vaimusilmas, kui suvel Mardil olles sai rohtu niidetud nägin ka kõike, mida võiks teha aga tol ajal lihtsalt vahendid puudusid ja mitte midagi ei ole teha.
Kindlasti lisan ka seda, et see elu seal nagu Ivar oled kirjeldanud ei olnud seal sugugi selline, et viinapudelid ümber maja jne jne …. Mardi oli meil suvekodu ja ümberringi oli puhas …. usu või mitte isegi lillepeenrad olid jne. See seisukord, millisena sina seda kirjeldad tekkis tunduvalt hiljam, kui meie seal enam aastaid elanud ei olnud ja üks pereliige meil aeg ajalt seal üksi pummeldamas käis ja välja magamas. Olen isegi peale seda seal käinud … mõtlen aega enne müüki ja peast kinni hoidnud, et mis mõttes …..
Teisalt pean kõigepealt valeks seda, et ema mul on sellise teema üles keerutanud nagu siit lugeda sain …. kas seda aga blogis lahata ….. see on omaette küsimus ja igaühe enese hingerahuldamise teema….. aga jah kui teisiti ei saa siis tuleb kasvõi laulu sisse panna :O) ….. et saan nii Ivarist kui emast aru.
Ei süüdista siin ega õigusta kedagi!
Veelkord – mul on siiralt hea meel, et Talu sellise omaniku on saanud, kes asja elus hoiab, sest koht, ümbrus ….. see kõik on seal lihtsalt muinasjutuline, sai maja läheduses asuvast jõest kala ja vähki püütud, onne ehitatud …… minu lapsepõlverajad ……
Tervitades ja jõudu soovides
madis
…. veel lisaks tuli meelde, et pioneerpliit ja tapeet seinas olid seal juba siis olemas, kui meie selle koha omanikuks saime…. kui Tõnis veel teojõuline mees oli, siis mäletan ka seda, et eterniit katusele sai tema tehtud aeda ümberringi sai koguaeg parandatud, kuna kasvatasime iga aasta kartulit ja muid aiasaadusi….. miskit muud ei tahagi oma jutuga õelda, et ka meie ajal nägi Mardi Talu ilusaid aegu …. niipalju kui tollel ajal jõuti või osati teha ……
jõudu veelkord
madis
Tere Madis!
Kena sinust kuulda! Ja tänud, et siia kirjutasid.
Mis kõige tähtsam, saime vastuse “mis juhtub kui Madis juhtub seda lugema?!”. Juhtus see, mida ma Sinust ka uskusin ja lootsin. Aitäh.
Absoluutselt mõistan Su tundeid ja emotsioone. Sinul on Mardiga ja kogu Luulupe ja selle kandiga kenad mälestused ja pikk ajalugu. Minu oma hakkab alles kahjuks aastast…. Aga ma armastan seda kohta väga ja ma hoian seda kohta väga. Ja ma olen püüdnud end selle koha ja taluga nii lähedaseks teha, kui võimalik. Ma olen Tartus ja Tallinnas arhiivides istunud, ma olen lasnud talu ajaloouuringu teha. Uhke on kuulda, et Mardi oli omal ajal kõige jõukam talu ja kui tubli mees oli Aleksander. Minu jaoks justkui kõik võõrad inimesed aga ma tunnen neid endale kusagil lähedal .
Blogi hakkasin pidama ühe hea sõbanna soovitusel. “Ivar, pea blogi, endal hiljem hea lugeda ja meenutada, mis olnud ja teinud ja teistel ka”. Ja blogisse saab kirja tõesti kõik, mitte ainult see et ehitasin seda või parandasin toda, vaid ka toredad olemised ja muidu mõtteid ja tegemisi. Kahjuks olen pidanud mõistma ka niiöelda omakohut. Kui blogi loed, mõistad mind. Aga kindlasti ei soovi ja ei punu mingit intriigi ja laima kedagi.
Küla peal räägitakse palju, vahel rohkem kui vaja ja värvikamalt kui asi väärt, vahel jäetakse asju rääkimata. Mitte üski “külajutt” siia blogisse minu teada küll ei ole sisse sattunud.
Nii ei ole ma ka Su emale soovinud kuidagi halba. Pigem vastupidi. See raha teema. Tead isegi kõik vast. Andsin ju terve suve maksepuhkust, kuumakse tuli võimalikult väike, et ema oleks suuteline maksma. Ma tean, et elu on neil raske…. kui emaga ühendust võtsin, kõlas vastuseks “see raha mis oli sulle mõeldud, läheb mul üüriks”. Vahepeal saatsin tähitud kirja talle, mis mulle tagasi tuli. Möödus aasta, möödus teine…. ma väga ootasin, et inimene võtaks minuga ühendust, püüaks mingilegi kokkuleppele ja lahendusele jõuda aga ei. Ja nüüd sain siis põhimõtteliselt tema käest sõimata. Usu, nimi Anne ei ütle kellegile midagi ja sarnaseid lugusi ja palju hullemaid, on meil siin Eestimaal küllaga kahjuks. See puudutab ju ainult meid. Ja kes Annet teavad ja blogi lugema juhtuvad, teavad ju minust niikuinii palju rohkem.
Nagu postituses ütlesin, algab blogi ajast, kui mina Mardil olen. Arhiividest saadud ja ajaloouuringu olen siia saanud sisse panna. Sest see on ju nii huvitav kõigile! Usun, et Sinagi ei tea paljut ja pole näinud erinevaid dokumente. Aga näed, Sina tead aega, mis minu jaoks on suht tume kõik. Ja see on tore, et Sa sellest räägid ja kirjutad. Sama oleksin oodanud ka Sinu emalt. Miks mitte helistada, tulla külla, rääkida, meenutada. Olla sõbrad. Mul on väga hea meel, et mul on uued head sõbrad naabrite näol. Kui Marko käis poistega külas ja nad palusid, et ma korvpalli lauda puu küljest ära ei võtaks, et see nende mälestus, siis loomulikult ma hindan seda palvet.
Ma oleks tänulik mõne foto eest teie ajast. Ometigi tehti ju tol ajal ka pilte?!
Mis puudutab tapeeti ja pliiti, siis jah, olid ajad olid…. kellele seda aega ja moodi etteheita? Mitte kellegile. Ja mõneti ju mõistetav. Kui inimesed elasid pimedas palkmajas ja siis tekkis võimalus. Tehti ju imeasju. Vireer pandi põrandale ja…. See teema ei käinud küll kellegi kapsaaeda. Mina olen vaid tänulik, et Salomaanial ei olnud vajadust ja jaksu, näiteks kasvõi rehetuba ümberehitada ja ka teie õnneks ei vahetanud aknaid palstiku vastu jne. Miks ja millal rehealune lammutati, on mulle teadmata. Helmi käest ei osanud ka ühekorraga kõike küsida. Ah jaa, kui ikka Raajaga räägin, küsin ikka Helmi tervise kohta ja palun tervisi saata…..
…. elu ja olnud nagu ta on ja lausa huvitav mõelda, kuidas elurajad jooksnud on ja kuhu viinud …. Külla võiks loomulikult tulla ei ole probellmi … antud aegadel aga satun Saaremaale suht harva ja seal meil Karjas naise kodutalu, mis vajab iga vaba hetke kõpitsemisteks ja muudeks töödeks ……. ei jõua oma perelgi külla aeg ajalt ……..
Mardi talu oli jah vanasti kõige jõukam talu … vanasti olid jõukas kui su maa kandis hästi vilja ja seda on koguaeg räägitud, et Mardi talul on ümbruskonna kõige viljakam muld …. eks põhjus seal vist et soo lähedal jne jne …. ise seal olen kõvasti vagude vahel kõblanud ja seal libises kõblas palju lihsamini kui mujal …. :O)
edu veel!
madis