Skip to content

Ma oleksin valmis!

Ma oleksin valmis! published on Ma oleksin valmis! kohta kommentaare ei ole

Nüüd on küll piinlikult pikk vahe tekkinud minu kirjutamistega. Palun vabandust! Aga minus ei olnud lihtsalt seda jaksu ja tahet, et kirjutada, sest kaua ma ikka kirjutan, et niidan ja rohin, niidan ja rohin. Ei ole seda kellegil huvitav enam lugeda. Seda enam,et rohitud ei ole saadud ikka veel! Paganama võilill, mis end omaarust kenasti külvas maikuus. Näed siis ja jälle ajan sama juttu, mida juba rääkinud olen.

Seda olen ka juba öelnud, et suvel olen piisavalt palju olnud kohapeal. Et kindlalt võib öelda, et ma elasin Mardil ja päälinnas käisin vaid tööasjus natuke. Ja ega seda enam eriti ei mäletagi, millal sai täpselt oldud ja kui kaua ja kas need kuupäevad mängivadki kellegile mingit rolli siin.

Seda, et  Heli Lääts lauab”Kaunid baleriinid, kaunid baleriinid” mäletan aga küll ja seda mäletan ka, et juuli lõpp oli mul õnn ja au neljale kaunile baleriinile ja sõrbale pakkuda mõnusaid puhkepäevi Mardil. Nagu tänapäeval on popp öelda, oli selline mõnus chill olemine. Kuhu mahtus natuke kõike.

Meenus, et traditsiooniks on mul saanud kirjeldada ka Mardile sõitmisi. Ja ka seekordne tulemine kujunes eriliseks, mitte just heas mõttes. Aga lõpp hea, kõik hea. Nimelt, pidin ma esimest korda ise roolis olema ja koos Hellega linnast kohale sõitma. Helle tuli veel spetsiaalselt Hiiumaalt, et mulle seltsiks olla. Esiteks kuna pidi olema mu esimne pikem sõit ja koos loomadega ja päevaks oli reede, siis Helle olemasolu andnuks garantii, et praamile saan ja ei pea kassid kotis seal pikas järjekorras passima. Aga  kevadel ostetud, minu armas vana BMW otsustas katki minna. Remontis üks ja teine, puhkuse rahad läksid ja natuke lisaks ka veel ja antud päeval ei saanud ma kuhugi sõita. Päev ootamist, Taneli palumist, sain päev hiljem ikka kohale.

Nii siis sai meil seltskond olema suur. Neli kaunist baleriini, kolm last, Tanel Heikega, Helle, kassid koer ja tagatippu mina ise ka veel.

Olemine nagu ikka oli mõnus, õigemini chill, nagu juba mainisin. Nende päevade sisse mahtus ujumist, võimast äikest, grilli, salapäraseid öötunde….

Päris ilma tööta olla ei saanud, õigemini asjad vajasid tegemist.Vaikselt alustasin hoidiste tegemisega. Värsket kurki tuli kavuhoonest võimsalt. Sai seda mitmet moodi purki tehtud. Kukeseened.

Baleriind linna saadetud, et järgmine aasta neid uuesti külla oodata, päev koristamist ja oli au vastu võtta oma kallist sõpra Terjet pojaga ja Katit. Ja jälle kordan, oli mõnus….

Tänu tüdrukutele, kel näpud sügelesid, sai alustatud maasika peenarde korrastamist. Eelkõige siis rohimist. Samas sain ka esimesed uued taimed, uudesse peenrasse istutatud.

Terjel ja Katil oli suur soov midagi soolaleivaks kinkida. No ja mis mu valik ikka muud  sai olla kui taim. Seda enam, et tiigi tagune vajas ju tausta. Ja kui juba oma armastatud Kudjape aiandisse sattusin, ega siis minagi seal tühjade kätega tulema saanud. Kuigi, ka linnast oli juba kaks puukest toodud. Terjelt ja Katilt sain siis kingituseks sihvaka kasvuga elupuu. Et tiigi ümber rohelust aasta ringselt ikka oleks.

Kui nüüd tiigile jutt läks, siis ega ei pääse ka tagasilöökidest. Tuli see tiigi rajamine ju kiirelt ja ootamatult. Sain vesiroositaimed, teadisn, et kasvuhoone kilet on järgi ja kohe tegema. Kahjuks aga see samune kile ei pidanu kivide raskustele vastu ja vett tiigis enam ei olnud. Aga mis seal ikka, mis kehvasti, see uuesti ja veelgi paremini ja ilusamini. Seni siis tiiki ei ole, on lihtsalt ilus oaasike. Ja vesiroosid hakkavad kohe õide vanas pajas.

mardi talu

Mida ma teeksin küll ilma Tolikuta?! Pumbakaev läks eelmine kevad vist juba katki. Ma nüüd päris hästi ei oska kõike kirjeldada aga ühesõnaga, seal on kaks torukest, mis üksteisega on ühenduses väikese vindi abil. Kui vana see kaev võib olla, ei oska öelda ja suht loogiline, et üks asi kulub ja lõpuks enam ei ole sellises töökorras nagu peab. Õnneks mul seal ka sahtkaev, kust voolikuga sai vett lisaks kastmisele ka nõudepesuks ja muuks tarbeks(kaevu post on küll püsti juba aga koogu ei ole ära ühendatud). Paari aasta vee kasutamise peale sai vesi ka juba nii puhtaks, e t mina seda ka jõin ja ellu jäin. Muidu aga tassisme toidu tarbeks ikka poest suuri vee pudeleid. Ja see sahtkaev, lauda otsas oli seisnud kasutama ka aastakümneid, sest näiteks naabrid ei teadnudki tema olemasolust midagi. Nii et ei ole imestada, et see vesi seal alguses täitsa mädamuna lõhnaga oli.

Nüüd aga siis puurkaevu juurde tagasi. Mainin igaksjuhuks, kes mu esimesi postitusi ei ole lugenud, et see puurkaev asetseb ka vanas sahtkaevus tegelikult. Alguses, kui vett võtsin, arvasin ikka, et on toru mis läheb maasse…. kuniks ükskord raksaki vajusin läbi laua.

Tanel sai need torud sinna vastastikku, nii et natuke sai ikka vett kätte, kuniks ükspäev liikusid nad jälle paigalt ja mina neid sinna üksteisega pidama ei saanud, pealegi ajab mind selline asi täiesti närvi, kui ma pean jändama mingi ajuvabadusega,mis ei ole üldse ettenähtud. Ja tagatipuks oli sahtkaevust ka vesi otsas. Ja siit tuleb appi hea naaber. Traatide ja kummidega torud kinni, laudedest karkass, et torud ei kõiguks ja asi toimib. Tolik küll rõhutas, et see on ajutine aga no loodame parimat. Ja nüüd ma saan mõnuga kaevutada! Kas pole armas sõna?! Saarlased pidid olema laisad rääkimisel ja ju siit siis see tore väljend. Asi on mis? Kaev. Mida tegema? Kaevust vett võtma. No ja kokku ongi, lihtne ja loogiline – kaevutama. Samaoodi näiteks rehaga heina kokku riisuma – rehatama.

Kuna mul endiselt oli tunne, et midagi pole suuremat see suvi teinud, võtsin kätte ja ladusin mõned päevad oma uut kiviaeda edasi tee ääres. Ütleme, et pool on nüüd valmis. Pool veel teha, siis tuleb ristumiskoht vana kiviaiaga, mis vajab taastamist. Sellest vanast on kohati järgi vaid mullavall. Aga sellega on juba ju algust ka tehtud, talvel sai kõvasti aia eest ja tagant ja pealt ja kraavi kaldalt võsa ja puid mahavõetud. Nii et  kui nüüd ettekujutada tulevast pilti, siis lootust on ja asi saab kena olema küll.

mardi talu

Laut sai korda. Niivõrd kuivõrd. Tanel tegi igatahes suure töö ära. Vana hein sai välja, lauad, puud ühte virna, kotitäied pudelid, mida kõikjal vedeles ja kokku on saanud avrem korjatud, said prügiakasti veetud. Oma aega jäid ootama veel vanad külmikud ja muu sodi. Vähemalt pääseb nüüd ukseaugust kaugemale ja kasutusel olevad asjad saab ilusti panna.

mardi talumardi talu

Tihti on unägudes nii, et näed midagi unes ja tajud, et samas situatsioonis oled varem olnud või selles kohas viibinud. Nähes lauda ees seda heinahunnikut, tekkis mul ka kuidagi selline äratundmisrõõm. Võibolla kunsti inimesena on mul elav fantaasia aga…. igatahes sellise kena koduse tunde tekitas küll, et laudas on loomad ja on heinategu.

Väärtaeg emaga. Palju meil kiire elutempo juures on aega oma vanematega koos olla? Ma ei mõtle seda, et kui on tähtpäev või vahel niisama läbihüppad. Nii et mul oli seda väärtaega kohe mitu päeva. Ja pean ütlema, et väga tore aeg oli. Mõnus oli istuda emaga õhtul räästa all ja juttu puhuda.

mardi talu

Enne ema jõudsid mul kiirvisiidile veel vennas isaga. Ka õde hüppas suve jooksul üks hommik läbi, kui tööasjus saarel oli. Nii et võib plussi kirja panna, kogu pere on kohal olnud.

Nii kokkuvõtteks, jagus see suvi neid külalisi küll. Osadel soovijatel ja lubajatel jäi tulemata aga küll jõuab. Tulemata jäi ka mõnel, kes end ise sulaseks pakkus ja ka mõnel, keda endale appi palusin suuremaks töö tegemiseks. Näiteks puude tegemisele. Nii need puud mul nüüd jäid virna kevadet ootama. Kevadeks ehk saan ostetud ka ketassae, siis teen kasvõi üksi need ära.

Augusti lõpupoole kui Helle jälle külas oli, arvas ta, et ei tohiks traditsooni rikkuda ja tuleks mõned taimed osta. Õigemini kinkida. Nii lisandusid mu aeda tiigi äärde veel punased põõsad, lauda ette leinakask. Kaske on mul seal üldse vähe, nüüd on vähemalt üks hoovi pealgi. Ma tedlikult ei nimeta puukeste nimesi. Üks põhjusi muidugi ka see, et no mul lihtsalt ei jää kõik nimed meelde. Hakka võid tead ise asperiini sööma, nagu ma mõnele naljaga soovitan, kel mäluga vahel kehvasti. Asperiin hoiab vere vedela, verevarustus ajus parem…. Kellel sordi vastu suurem huvi, tuvastab ise pildi pealt. Või kui väga suur huvi, siis mul nimesildid kõik alles, saab järgi vaadata. Et näiteks kui kunagi mu talust või aiast ajakirjas jutt tuleb, siis saan ka targutada, et siin on mul selle nimega roos ja selle nimega tulp ja…

Nüüd septembris muidugi saigi maha pandud enamus tulbi ja nartsissisibulad. Tulpe ostsin uusi ka juurde. Ja siin ei olegi selle tulbi nimi tähtis, vaid see värv ja kuju. Ja ma pean ütlema, et lootust on ilusatele ja huvitavatele õitele!

Nüüd kui traditsooni juurde tagasi tulla, siis ega nüüd viimati, kui septembris sai saagi järgi käidud, saanud sellest kõrvale hiilida. Ise suht rahatu aga mis sa teed, tuli aiandist üks hõbekuusk kaasa tuua.

Eelmine süügis sai sissesõidu heki taha metsast tammed toodud. Kahjuks kõik nad kasvama ei läinud. Nüüd sai uued asemele toodud. Kui neist pooledki nüüd läheks, on hästi. Nii et aed on kenasti kosutust saanud see suvi ja ega suvi ja sügis veel läbi ole ja Kudjape ka väga kaugel ei asu. Nii et mine sa tea.

Lillepeenardes on ka taimed kenasti kasvanud. Mõned kohe nii kenasti, et peenar on lausa “metsa” kasvanud. Tekitades hetkeks sellise jõuetuse, et mida ja kuhu nüüd panna siis. Et peenraid on nagu kaevatud, et kas nad on liiga pisikesed või peaks juurde kaevama? No juurde niikuinii, kevadeks mul juba plaan ja koht olemas.

Aga jah, taimed on kenasti kasvanud, saab hakata neid nii ümberistutama, et luua rohkem taimerühmi, mitte et igas peenras on sama taim. Eks see nullist tegemine ju suht rakse ole. Vähemalt on mul heameel, et nii peenrad kui kogu talu on minu nägu ja kui see nägu lõpuks kena ka veel on, siis on süda rahul ja hing rõõmus.

Kaevutee peenra istutasin nüüd juba vähekese ümber, idee poolest ma seda kevadel enam puutuma ei peaks. Kui just ei teki soovi suurmemaks jälle kaevata. Aga targem on see nüüd jätta nii nagu on.

mardi talu

Suvelõpp on hoidistamiste aeg. Kurgist oli juttu juba. Purki on saanud veel nii põld- kui põõsasoad, seened. Tomatid ootavad oma järge, kuigi esimesed on marineeritud koos avamaakurkidega ja esimesed tomati sibula salatid ka tehtud. Moosiks on keedetud nii mustikat kui põldmarja. Ootamas on veel kõrvits, porgandid, ehk veel peeti salatiks… Pihlakaid tahaks kindlasti proovida see aasta. Ehk midagi põnevat ja erilist mõtlen veel välja. Kuigi kodus on mul suht purkide uputus juba.

mardi talu

Selle aasta üks parimaid hoidiste avastusi on küll põldoad. Sai neid kuivama pandud, talvel hea suppi teha aga sai ka purki. Soovitati mulle neid teha, nagu marineeriks seeni. Ja tulemus on super! Igatahes järgmine kevad läheb terve peenar põlduba täis, selles ei ole kahtlustki.

Kui nüüd saadustest rääkida, siis on ikka see luksus küll, iseasi hoidiste tegemine aga kui tahad näiteks suppi keeta, käid maja taga, tood peenralt kaalika, porgandi, sibulad, küüslauk, rohelist… siit tuli ka idee, et tuleb kõigi metsigade kiuste siiki natuke kartulit ka mahapanna. Oleks see ka oma võtta. Ja mine sa tea, talve jooksul kosub rahakott või oma oskused ja saab põllumaale aia ka ümber. Luksus on ka see, et kui ema küpsetas kohupiimakooki, tahad kompotti peale, lähed kopsik käes ja jalutad aias ringi… must-ja punanesõstar, maasikas, aiaäärest põldmari… no mida sa veel võid tahta?!

Ja selle luksuse peale on Helle jutuks teinud ja ehk huvitab see mõnda teistki, nagu küsis ema, “et Ivar, kus sul on rohkem kodutunne?” Jah muidugi, linnas korermajas, oma korteris olen püüdnud luua endale nii hubase ja mõnusa pesa, kui see võimalik. Aga seal on sul ikka sada naabrit ja naabritest rääkimata ja rääkimata, et paljud ei ole neist ka üldse meeldivad. Ja saarel on oma maja, oma aed, oma heinamaa ja…. ja eriti kui üle poole suve oled seal olnud, kas saab olla kahtlust, mis asi on kodu?!

Nii nagu talv oli täiuslik, oli ka suvi ju imeline. Loodetavasti ka kõige suuremad vingujad ja virisejad on tagantjärgi rahul. Jäid palavusega ellu siiski.  Sama täiuslikud on olndu selle suve välgud ja müristamised. Kui baleriinid seal olime, istusime kõik räästa all, paduvihm, äike. Kõik ütlesid,e t ei ole varem sellist näinud.

Vahepeal kui nädala üksi seal olin, oli ka selline äike et…. ütlen ausalt, üksi maal olles ja sundmõtteid kogedes, tekib ikka väike hirm küll. Ja hommikul jookseb Tolik minu juurde, kel elatud aastaid pea poole rohkem kui mul, “et Ivar kas sa nägid, ei ma ole varem sellist äikest näinud! Lõi seda pidi ja seda pidi ja ringiratast ja…” Võimas!

Endiselt igatsen ma lambaid aga ka hobust ja lehma ja kanu. Igatsen teist koera, mida linna korterisse ei saa lubada. Nii aplju mu mõistus veel võtab ja aruannab, et dogi oleks mulle seal liig. Igatsen… Ühesõnaga, ma oleksin valmis! Ma oleksin valmis ja ma teaks, et ma saaksin hakkama, elades Mardil. Aga linnas on töö, linnas on sõbrad ja on asju, mis on elu jookusl ahvatlenud ja tore olnud ja millest päeavpealt on raske loobuda. Ja nii ma seda vägikaigast tirin… Aga ükspäev, varem või hiljem see saare poole lendab.

Naabrite minija Kaire ütles “Küll ma tahaks siin maal elada, siin on nii hea! Siin on naabri Ivar, siin on naabri Valdeko, siin on…” No küll oleks kena küll, kui saaks talud ja külad elama jälle!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.