Tere! Ma olen kodus. Oma saare kodus. Ja lausa kohe pikaks. Ma ei ole vaid Mardi peremees vaid ka aja peremees. Esimest korda nii pikaks ajaks. Saab kõik võtta, teha rahulikult, ilma, et oleks kiire. Aga aeg läheb paratamtult kiirelt ja esimene päev ongi õhtas.
Masendav. Täna oli tunne, et ma olen oma talus ja kõik hakkab otsast peale, et ma olen ajas neli aastat tagasi. See hein mis siin vahepeal kasvanud on… jube. Eemal sai olude ja tööde sunnil oldud pea kuu. Aga mis siin ikka, Taneliga vaheldumisi trimmerdame. See masenduse tunne ei tule sellest, et oleksin laisk ja ei viitsiks tööd teha, vaid just see, et meenub esimene aasta, kus kõik oli rohtu ja võssa kasvanud. Nüüd muidugi ei ole võsa jaa rohu seest leiab lillepeenraid ja põõsaid…
Kes muidugi heina suht nautis, oli Una, kes sai oma võrratuid hüppeid seal teha.
Täna jõudsin kasvuhoone korda teha. Uued tomatid istutada. Esimest saaki saab ka. Redis on kasvuhoones suureks kasvanud, lehtsalat täiesti tarbitav. Tilli oksa sain suhu pista.
Natuke jõudsin vahelduseks rohida. Et üks töö ära ei tüütaks. Peaks ütlema, et täitsa nauditav vaatepilt on ikka, kui on ilusad peenrad, rohid nad ära ja seemnest mahapandud juurvili kasvab. See teadmatus, et mis mind ees ootab, mis palju kasvanud on, mis õitseb, küll see on põnev! Ja kui kohale jõuad, siis esimene asi, tormad peenardesse kaema.
Turul taimi ostes, mainisin müüale, et viin taimed Saaremaale, ütles müüa, et oh, sul ka see orjus. Peaks ütlema, et täitsa nauditav orjus ju?! Ja mida rohkem orjad, seda nauditavamaks kõik muutub.
Kaalusin, kas peaks jätkama traditsooni ja kirjutama kohele jõudmisest eraldi postituse või mitte. Nagu näha jäi see tegemata. Aga nii palju küll, et sellest nädalast olen ma õnnelik auto omanik. Hakkas tekkima väike paanika, suvi ees, pikk puhkus ja ma ei teadnud, kuidas ma oma loomadega saarele saan. Ega jäänudki muud üle, kui auto osta. Ja nagu ma ühele lõõpisin, et olen ma veel nii äge mees, et mul on autojuht ka. Tegelt ma nii äge ikka ei ole, lihtsalt kuna mul endal sõidukogemus peale õppesõitude ja eksami puudub ja eksamist pool aastat möödas, siis ei võtnud ma riski, et ise kohe rooli istuda. Nii aitaski mind sõber Tanel. Mina aga teen autoga tutvust nüüd rahulikult saarel ja mine sa tea, võibolla tagasi sõidan juba ise.
Oma autoga on üks hea suur asi veel. Oma autot, omas talus ma võin ju ometigi niiöelda parkida sinna, kuhu ma ise tahan?! Nüüd ei pea ma vähemalt vahtima autot keset hoovi. Auto jäi ilusti sauna taha. Ja kunagi ei ole neid asju ju nii palju ka, et ei jaksaks neid majani tassida mõned meetrid kaugemalt. Auto taluhoovis on minu jaoks suht sama, kui maal oleks saunas elektrikeris või rehielamu köögis soojavee elektriboiler. Aga see vaid kõigest minu arvamus. Kindlasti on paljudele tätsam mugavus ja jumal teab mis. Olen näinud ka pilte rehielamust, millele olid pandud plastikaknad ette.
Nüüd kus tulekuga oli aega, jõudsin ma lõpuks külla oma massaažiklientidel, Liile ja Taidusele, kes rajasid omale kodu Ristile. Alati olen ju enamasti sõitnud linnast hilja õhtul, kohe peale tööd saarele, saarelt tagasi samamoodi, ikka et saaks võimalikult kaua olla, hilise praamiga linna ja nii ma ei ole vist kahe aasta jooksul suutnud neid külastada. Nüüd oli ajaga veel nii lahedasti, et Juhani puukoolist käisin ka läbi. Seda üldse elus esimest korda. Loomulikult ei suutnud ma sealt tühjade kätega ära tulla. Ostsin kolm hõbekuukse ja roosipõõsa. Eile oli mu vanaisa, ema isal sajas sünniaastapäev. Selle roosi istutangi siis pühendusega vanaisale, kes sai oma tütart hoida kätel, kui mea oli veel imik ja siis oli sõttaminek, kust enam tagasi ei tuldud….
Taimedest veel nii palju, et sain 15 väikest kuusekest ja 2 kastanipuud Hiiumaalt. Aet istutas Hiiumaal endal metsa, 15 kuusekest saadeti mullegi. 2 kastanit on aga kasvama pannud Aeda kadunud isa. Nii et pea iga taim,põõsas ja puu räägib omalugu ja kannab edasi ka mälestusi. See on tore!
Seekord saan kaunistada ja sisustada kambreid. Ette kambrisse sai seinale valgesabahirve nahk.
Aitäh armsale baleriinile Hedi Pundonile ja tema mehele! Hedi mees on jahimees. Et massaaž liiga igav ei oleks, räägime ikka igasugustest asjadest ja…. nii Hedi ükskord küsiski, kas ma tahaksin endale nahka. Loomulikult ma tahtsin! Ja nüüd, mitte minu ahnusest vaid sellest, et sein ise karjub teise naha järgi, tahan veel!
Mida ilusat aga tagakamber sai, sellest juba järgmises postituses. See ilu lihtsalt väärib eraldi postitust.
Väljas on paks udu, pime, öö hääled. Toas mõnus ahjusoojus. Kiisud mõnulevad. Uneaeg. Hommikul tasub varakult asine olla. Kes rohkem teeb, see rohkem jõuab. Õnneks ma ju elan siin, küll siis ka jõuan.