Esimene aasta, kui endal kogemus nende loomadega otseselt puudus, oskamata asju “hiire kindlalt” ära panna ja millaski talvel sinna läksin, ootas mind ees korralik hävitustöö. Hambad olid ülekäinud ikka kõik võimalikest kohtadest.
Eelmine sügis olin juba targem. Ilma jäin ühest pannilabidast. Kui muud võtta ei olnud ja ju seal puulabidal rasva sisse imendunud, käis see küll. Muidugi ei pääsenud ka mõnedest ehmatustest ja kiljumistest. Tee sa kapi uks lahti ja võta taldrik ja hiir jookseb üle sõrmede. No võtab kiljuma ju!
Ühe niiöelda laheda suveniiri olen ka tänu hiirtele saanud. Toodi mulle kuivatatud soolakala. Ise suur fänn ei ole, riputasin erinevad kalad kotta naelte otsa. Hiir osav on mööda seina üles pannud ja kala söönud nii, et ilusti on poolel kalal skelett väljas. Igati uhke värk mu meelest. Nii kala seisukohalt kui ka see, et kui mõelda hiire kaskadööri oskustele.
Nüüd aga on koht, kus saan rõõmu tunda oma kasside üle. Et kass ei ole lihtsalt armas loomake mul, vaid tegeleb ka oma tööga. Olles viimati maal, räägib Helle üks hommik, et kuule ei tea, kas kassid ajasid hiirt taga, et kuidagi teistmoodi jooksmine ja mängimine oli öösel. Ja vaatan ma samal hetkel Helle voodi esist, kassid Hellele hiire toonud susside kõrvale. Oh seda kisa! Järgmine päev oli Hellega äratus lihtne. Paned talle pehme asja käe vastu ja ütled hiir ja karjubki inimene end erksaks kohe. Pole pikalt looderdamist ja uimerdamist voodis enam.
Naabrite soovitusel, igasse tuppa talveks mürk, tegin ka mina seda nüüd. Elame näeme, kas jääb peremehe tiitel ikka mulle talveks või mitte.
7 kommentaari
…aga meil on hiirepoisid sel aastat ka olemas(on varemgi olnud) Olen teve karbi murki neile ette andnud(kraanikausi kappi).Siiani on neid nii ja naa ,sest on laibahais ja murk ka kaob .Ostsin uue karbi-nais? Meie Berry hiiri ei puua ja kass no???? Arva nuud kui palju peaksid neile talveks “maiust” panema?
No eks ole näha, mis mind ees ootab kui lähen, siis tean edasi tegutseda.
Ivar, aga sa vaata, et kui kassidega pärast mürgipanekut uuesti sinna lähed, et siis mürk kusagil neile kättesaadav poleks. Nad on paraku nii palju lambakesed mõnikord, et söövad selle mürgi ise sisse, sama oht on koertega. Ja ka mürki söönud ja veel elusad hiired on kassile ohtlikud, mürgi tagajärjel surnud isendid vist ei peaks kassile ja koerale huvi pakkuma, aga võib sedagi juhtuda ja ilmselt mõjub see ka halvasti.
Meil olid Tartus Supilinna korteris hiired aeg-ajalt, pressisid end ka külmade ilmade saabumisega tuppa, aga meie just oma koduloomade pärast ei julenud mürki panna. Tassisime neid hiiri elusast peast õue tagasi kogu aeg ja viisime majast kaugemale. 😀
Ja kui kass hiire maha on murdnud ja kusagile inimese juurde toonud, siis ära vii see ikka sedasi, et kass ei näe 😉 Kui ta toob ühe ja selle tema nähes ära viskad, arvab ta, et sai vähe ja järgmine kord on sul terve armee voodi ees, halvemal juhul juba voodis sees. Meil ühe kassiga maal läks sedasi, et hakkas seda hiirte arvu suurendama kord-korralt ja asi läks juba päris hulluks 😀
Jah, seda ma tean ja see on loogiline, et koduloomade eest tuleb mürk ära võtta. Eks nüüd sügisel ja talvel saab mindud vähemaks ajaks, saab kassid üldse koju jätta. Seda mõtlesin küll, et mis siis, kui hiir on mürki söönud ja ringi veel lippab ja kass kätte saab?
See on küll huvitav komme kassil, et murtud hiire inimesele toob. Aga jällegi suht loogiline, tahab ju näidata kui tubli on. Loodetavasti mul neid hiiri ei saa majas aga olema kunagi nii palju, e t neid hunnikuna kokku tassiks mulle. 🙂
…looda Sa seda,et neid poele palju. Maja umber maad ja ruumi neil kullalt .Tuletan meelde,et maal on ikka hiiri olnud ja ega neid keegi peale kassi ei puudnudki=suht mottetu.Suvel olid nad looduses ja talvel lihtsalt kaeti kini mis vois neile huvi pakkuda.Murgitamist kull ei ta,sest olid ju koerad kassid.Hiireloks kull oli aga palju kasutati –ega mina seda ei nainud ju .Igauhele jatkus ruumi.Mina oma Mustamae korteris aga nii ei saa- nad on siin usna jultunud kobivad igale poole.Murki panen kraani kappi ja koer sinna ei saa.tundub,et vahem juba.(hetkel vaikus)
Aga mõtle, Ivar, kus Dooral (see on ju tema pildil?)on olnud suveläbi tõeline kassi-elu! Jahimees ja korravalvur! Talvel nurrab niisama kodus lambi all… :o) Õnnelikud kiisud, sul!
Doora pildil jah. 🙂 Jätab täitsa mulje, nagu peaks jahti. On ju? 🙂 Aga suvel hiiri ei olnud, nii et jaht käis kärbeste ja muude sitikate järgi. Doora tunneb seal muidugi end kodusemalt kui Possu. Hakkas ju Doora kohe väikesena seal käima ja peab seda ka oma koduks arvatavasti. Ja ega Possul vigagi ole! Hea soojamüüri otsas end soojendada ja lambanahal mõnuleda.