Arvata ju on, et sel talul on pikk ja väärikas ajalugu. Ja seda teada on ju nii põnev! Selleks võtsin ühendust Fred Pussiga, kelle firma teostab ajaloouuringuid ja koostab sugupuid. Ka ise otsisin matrejali. Vallast, Riigiarhiivist ja Ajalooarhiivist sain igasugu huvitavaid dokumentide koopiaid.

Näiteks ostu-müügileping, mis sõlmiti 24 märtsil 1932, kus Aleksander ostab riigilt välja selle talu.

Siis on talundileht aastast 1939. Sealt saan teada, et Aleksandril oli 1 noorhobune ja 3 mära, veiseid kokku 8, sigu 2, lambaid 7, 13 kana ja 1 kukk. Õunapuid kokku 22, pirne 2, ploomipuid 50. Kasvatas suvi ja talivilja, kartulit, köögivilja jne.

Maad kokku oli 34,21, sellest metsa 20 ha. Märkusena, et minul on seda 1,7 Maaga on selline tore lugu, et eelmine omanik müüs täispeaga odavalt vallale metsa maha. Maha oli müünud ta ka kogu maa. Kui oli hakanud maja müüma… kes aga ostab maja ilma maata, siis ostis 1,7 ha tagasi.

Siis on Mardi asendiplaan ajast 15.07.1920

Väiksem asendiplaan sai raamitud ja auväärse koha seinal.

Ootan põnevusega Fredi uuringut. Saaks teada maja vanuse, kes ja palju seal inimesi on elanud. Just enne Aleksandrit, sest alates temast on mul asjad teada. Tema pärandas talu oma tütrele ja tütar pärandas mehele, kellelt mina selle ostsin. Solomonia oli üksik naisterahvas, endine omanik käis tal abiks töödel ja nii teenis välja päranduse, selle talu. Vanades dokumentides on pandud küll maja vanuseks 1900 aga selle kohta arvas Elo Lutsepp, et kes seda algusaega mäletas, mäletati, et millalgi “siis” ehitati ja nii juhuslik number kirja läks. Samas ei olnud nõukogude aja ametnikud ja just kõige asjatundlikumad, ei tehtud vahet rehetoal ja uuema aja kambritel ja ka nii võis saada maja vanuseks näiteks aasta, millal ehitati kambrid. Aga kõvasti enne kambrite ehitust oli ju olemas rehetuba ja rehalune.